VENNASKONDLIK (ANTI)UTOOPIA

Vennaskond on mulle alati paistnud kui rockkultuuri sees paiknev paradiislik mikromaailm, pisike paralleeluniversum või salaorganisatsioon. See maailm elab pigem hirmust midagi kaotada kui ambitsioonikast lootusest midagi võita. Ja ma olen rahul et ta olemas on - koht kus rock võib asuda omaette, puhata ja maailma eest kaitstud olla. Vennaskonna maailmataju ei lubanud rocki võtta enesestmõistetavana. Rockile tuli küsimusi ja nõudmisi esitada, teda tuli proovile panna. Ja seda on veel vähe öeldud. Rocki tuli ka kaitsta - kõige rohkem tema enese eest. Keegi pidi rocki tagasi hoidma, et ta liiga hoogu ei läheks. Vennaskond määratles rocki eelkõige eetiliselt, rajades tõrksa antiutoopia, sisepagenduse rockkultuuri sees. Vennaskond nõudis vähem, umbusaldas naudinguid ja valikute piiramatust. See oli rock kui kultuur mis palus end rahule jätta.

Seal sisemaailmas saab häirimatult unistada pisut aristokraatlikke, deka- dentlikke unistusi. Välismaailma sinna sisse ei lasta, ja selles pole midagi erakordset. Huvitavam on see, kuidas Trubetsky oma sisemaailma välja ei luba, kuidas ta teadlikult hoiab rocki jõulise moraalse kontrolli all. Vennaskonna laulud ei usalda agressiivseid instinkte ega kultuurilisi reflekse. Ei mingit toorest, animaalset tungi, ei mingit väljapoole suunatud lärmi. Vennaskonna popmuusika on lõpetatud popmuusika, omamoodi pisike idealiseeritud kujund, vaba igasugustest ilustustest ja kirkast vulgaarsusest. See vorm mis teda huvitab, on tegelikult popkultuurieelne. Tema Ameerika on hell kiindumus, tema kosmoseihalusest saab sisekaemus, mitte avatud ruumi ekstaas. Tema revolutsioonilised utoopiad on healoomulised ja hubased, hoidudes teadlikult selle eest, et see kuidagi seksikas välja võiks kukkuda.

Tõnis Kahu

refereeritud artiklist “Vennaskondlik (anti)utoopia” ajakiri Teater Muusika Kino, november 2004