Liitu uudiskirjaga		Tõnis Mägi Tarkus Kolmele solistile, lugejale, ansamblile ja koorile Tekstid: kuningas Saalomon, Blaise Pascal, Bô Yin Râ, dalai-laama, Uku Masing, Kaarel Kuurmaa, Tõnis Mägi Muusika: Tõnis Mägi „Tarkust“ on nimetatud oratooriumiks. Tõnis Mägi ise väldib oma teose žanri määratlemist. „Tarkus“ ühendab endas sõna ja heli – iidsete ja kaasaegsete mõtlejate tekste ning Tõnis Mägi tänapäevast muusikat. See on rännak läbi tuhandete aastate tarkuse, et leida inimeseksolemise tuuma ja loomise lätet. Et püüda mõista, kuidas kõlavad kokku vanade meeste filosoofia ja väikese lapse tarkus. Tõnis Mägi selgitab: “Ei saa inimesele peale käia ja ette kirjutada, mismoodi maailma asjad toimivad, sest sa ise ju ka väga kindlalt ei tea. Üle jääb suunamine, mis tuleneb hoopis teist laadi tarkusest kui see, mida saame kooliõpikutest. Ent siin libretos leidub igasuguseid seoseid ning ma ei arvagi, et suudaksin kõiki seletada.” Kui peegeldada Tõnis Mägi heliteost keeleliselt, siis kuulsin muusikas aegadetagust õpetust tänases keeles. Kuulsin arutlust arukusest, tarmukusest, usaldusest, austusest ning muidugi armastusest. Kõigest sellest ja kindlasti paljust enamast koosnebki tarkus. See on oskus näha, kuulda ja, kui vaja, kuulutada. Inimkond jääb ellu vaid siis, kui tal on kultuuriseos. Margus Mikomägi, „Maaleht“ Just muusika ja teksti koosmõjult on selles teoses andekaid, et mitte öelda lausa geniaalseid leide. Me võime muidugi arvata, et geenius on ju ikka keegi kaugemalt, ja mõistagi hoopis muust rahvusest kui meie tagasihoidlik eestlane. Ning võib-olla oleks ka mõnevõrra kindlam, kui ta oleks juba surnud?! Tõnis Mägi oratoorium „Tarkus“ mõjub esmapilgul laulude reana, mida seovad üleminekud ning ka mõningad instrumentaalsed osad. Süvenemisel hakkab aga pilk nägema teksti-muusika ühistasandi läbikomponeeritud liine. Ja selles ongi minu arvates kõnealuse suurteose põhiline väärtus. Heili Vaus-Tamm, „Sirp“