Liitu uudiskirjaga
Meestelaul Seto miihi summ'a suus.
Kadunud ja taas ülesleitud kunst
Seto meestelaul on hinnaline ja habras aare Eesti kultuuriruumis. Rahvaluulekogujad enne ja peale teist ilmasõda teda ei tabanud. 70ndatel ilmus kadunukeseks peetu ootamatult valja, et sajandivahetuseks taas kaduda. Täna on maailmas kaks seto meeste leeloparki - Liinatsuraq Tartus ning Seto miihi summ Meremäel - kes regulaarselt harjutavad, esinevad ja ka salvestavad, viimatinimetatu siis sellel, Elwoodi 62-sel väljaandel. Neist ei peaks mõtlema kui koorist, nende sooritust ei peaks hindama akadeemiliste mõõdikutega. Nende väärtus on, et nad on elus ja laulavad, tuues meile pildikesi kaduvast - aga võibolla varsti taaspuhkevast? - kultuurist.

Paul Hagu kirjutab:

 "Sada aastat tagasi oli Setomaal vähemalt 7 küla, kus soome rahvaluuleteadlane Armas Otto Väisänen (keda setod kutsusid  ka Soome setoks) teadis olema laulu harrastavate meeste rühma. 
Seto leelo on enamasti olnud naiste laul. Tüdrukul, kes ei osanud laulda, oli raske mehelegi saada: oli häbi, kui mõrsja omas pulmas ei osanud itkeda mõrsjaitku. Noormees ei pidanud omas pulmas laulma, aga ega laulu oskamist ja laulda  tahtmist kellelegi ka süüks ei pandud. Seto leelo juures oligi päris harilik see, et naistega koos ka mõni mees laulis, või et mõni naine meeste koorile kõrgemat saatehäält (killõt) ning hüüdeid (kiuhkmist) juurde lisas. Aga leidus küllalt neid laule, kus teise sugupoole laulja ei tohtinud või ei viitsinud kampa lüüa . Meeste laulmisest rääkides oli üheks selliseks kindlaks kohaks poiste õhtune küla peale, ööks tüdrukute juurde magama minek. Seal ei saanud muidugi kambas naisterahva haisugi olla.
 Olen rahvaluulet korjates mitmetes seto külades sõnuliste käest pärinud, kas nende küla või naaberkülade noormehed on  lauluga läinud  tüdrukute juurde ööbima. Nende laulunaiste noorus oli pisut enne või  pärast teist ilmasõda. Mulle on korjunud ka kokku pea 10 küla nimed, kus öeldi tol ajal sellist kommet pruugitavat. 
 Seto meeste laulu pole talletatud ei enne ega pärast teist ilmasõda. Rahvaluule kogujad  arvasid juba, et seto meestelaulu pole enam säilinudki. Aga siis leiti 1970ndate algul üles Uusvada küla mehed, kes veel uhket seto meestelaulu oskasid. Olen minagi neid lindistanud ning nendega koos laulnud.
 Kui õige mitmed Uusvada kõvad laulumehed liiva ala lebama viidi, tuli hädaga Meremäe valla teistest küladest laulumehi juurde paluda, mistõttu neist sai Meremäe meeste koor. Nendegagi olen ma koos laulda  saanud.
 Kui mitmed  laulumehed  olid sealt aastatuhande vahetusel juba Manala maile läinud, jäi Meremäel meeste laul katki. Tosinaks aastaks jäid  seto meestelaulu ülevalhoidjaks Tartu linna mehed. Aga nüüd on asjade seis paremaks läinud, nüüd on Meremäel jällegi olemas lauluselts, Seto miihi summ, kelle uhket laulmist selle plaadi peal oma kõrvaga kuulata  saab. 
 Summas on mitmeid lauljaid, kelle vanaisa või mõni teine kaugem sugulane kõvad  laulumehed  olid ja Uusvada või Meremäe meeste kooris laulu lõid. Igatahes pole Meremäe laulumeeste harjutamised  Lillepuu Vasśo käe all luhta läinud, nende laulul on väge ja mõnu.
 Meeste ja naiste laulul on kõige suurem vahe selles, et kui naised peavad tähtsamaks sõnu, siis mehed muusikalist poolt. Kui meestel kulub seejuures ühe värsi laulmiseks poole rohkem jõudu kui naistel, siis ei saa laul liiga pikaks venida. Aga mõnegi laulu puhul näitavad ka need mehed, et nad oskavad omalt poolt laulule sõnu juurde lisada.
 Muusikalist poolt kaaludes on Seto miihi summal veel kasvuruumi. Nende järgmisel plaadil tahaksin ma kuulda ka kergütämist (hüpet helistikus madalamale). Ning sedagi, et nende häälte kooskõla ei kostuks nii akadeemilisena nagu sel plaadil. Ka Meremäe meestel olid laulud pisut liig akadeemilised – igal mehel oli oma püsiv kindel meloodiakäik, mille tõttu ühislaulus polnud tunda sisemist harmoonia liikumist. Aga Uusvada mehed kuulasid lauldes üksteist ja oskasid helimaalingut erinevaid värsse lauldes pisut muuta ning täiendada."